6. Intellektuaalomand IT-valdkonnas: patentidest avatud lähtekoodini

 

Intellektuaalomand IT-valdkonnas: patentidest avatud lähtekoodini

Sissejuhatus. Intellektuaalomand (IO) hõlmab inimloomingu tulemusi leiutisi, teoseid, sümboleid, nimesid jpm, mida saab õiguslikult kaitsta patentide, autoriõiguste, kaubamärkide jt vahenditega. Eesmärk on tagada loojatele tunnustus ja majanduslik stiimul ning samal ajal hoida tasakaalu avalike huvidega, et soodustada keskkonda, kus loovus ja innovatsioon õitsevad. IT-sektoris on see tasakaalu leidmine eriti keerukas: tarkvara on ühtaegu nii looming (allikakood kui “kirjanduslik teos”) kui ka funktsionaalne lahendus. 

Patentide roll: innovatsiooni mootor või pidur?

Patent on eksklusiivne õigus leiutisele tehnilisele lahendusele, mis annab omanikule ajutise monopoli leiutise kasutamise üle. Idee poolest peaks patent julgustama innovatsiooni, võimaldades leiutajatel oma ideest enne konkurente kasu saada. IT-valdkonnas, eriti tarkvaras, on aga patentide rakendamine tekitanud vaidlusi. Ühelt poolt kaitsevad näiteks riistvarapatendid kõrgete arenduskuludega tehnoloogiaid (nt uue protsessori arhitektuur). Teisalt on tarkvarapatendid osutunud problemaatilisteks patentide laviin ja kohtuvaidlused võivad hoopis pidurdada uuendusi.

Tarkvarapatentide arv kasvas plahvatuslikult, eriti Ameerika Ühendriikides, kus näiteks juba 2006. aastal anti välja üle 41 000 tarkvaraga seotud patendi. Suured tehnoloogiafirmad on kogunud patentide portfelle nii rünnakuks kui kaitseks. Tuntud on nn nutitelefonide patentide sõda Apple vs. Samsung, kus Apple süüdistas Samsungi mitme nutitelefoni funktsiooni ja disaini patendi rikkumises. USA-s mõisteti 2012. aastal Samsungilt Apple’ile üle miljardi dollari kahjutasu ning aastaid kestnud globaalse kohtuvaidluste jadaga üritati konkurentide seadmeid turult kõrvaldada. Selle “sajandi patendivaidluse” käigus püüdis kohus isegi firmade lepitust ergutada, ent tulutult. Kokku pidasid Apple ja Samsung eri riikides umbes 50 kohtulahingut tõeline eepiline patentisõda. See juhtum tõstatas küsimuse, kas meie patendisüsteem ikka teenib innovatsiooni huve või hoopis piirab konkurentsi. Mõned asjatundjad viitavad, et teatud liiki leiutisi näiteks puhtalt tarkvaralisi funktsioone või disainielemente ei peaks võib-olla patentidega kaitsma, vaid vaatlema muude vahenditega (nt autoriõiguse kaudu), sest praegune süsteem pole jätkusuutlik ja tasakaal innovaatorite õiguste ning turu konkurentsi vahel pole optimaalne.

Patendisüsteemi varjukülge kehastavad ka “patenditrollid” ettevõtted, mis ise midagi ei tooda, vaid ostavad patente eesmärgiga teisi kohtusse kaevata või litsentsitasusid välja nõuda. Uuringud näitavad, et sellised patendivaidlused on muutunud IT-firmadele kulukaks “maksuks”: ainuüksi 2011. aastal ulatus USA ettevõtjate kulu patenditrollidega jagelemisele hinnanguliselt 30 miljardi dollarini. Suured tehnoloogiahiiud on harjunud neid kulusid kandma kui omamoodi “ärikulu” pigem makstakse trollidele litsentsitasu, kui veedetakse aastaid kohtus. Niisugune olukord viitab, et patentide süsteemis on vajakajäämisi. Lahendusena on pakutud patenditaotluste rangemat hindamist (et vältida triviaalsete või liiga laialivalguvate patentide andmist) ning alternatiivina kohtuvaidlustele innovatsiooni litsentsimise ja koostöö ergutamist. Näiteks on õigusteadlased märkinud, et parem oleks suunata ettevõtteid tehnoloogiat jagama ja litsentseerima, selle asemel et iga vaidlus kohtusse viia kohtuskäik on kallis ja aeganõudev ning see aeg võiks minna uute arenduste tegemisele. Seega võiks patentide vallas IT-sektoris kaaluda reforme: piirata patenditrollide tegutsemisruumi, tõsta patentide andmise kriteeriume ning soodustada ettevõtete vahelist litsentsimist, et vältida “innovatsioonipidureid”.

Autoriõigus digitaalajastul: tarkvarakood ja piirid

Autoriõigus kaitseb teoseid – kirjandust, kunsti, muusikat, aga ka arvutiprogramme ja andmebaase. Rahvusvaheliste kokkulepete kohaselt (näiteks WIPO autoriõiguse leping, TRIPS) käsitletakse tarkvara kirjandusliku teosena, mida kaitstakse nagu kirjandust või filmi. See tähendab, et tarkvara allikakood kuulub autorile ning ilma loata seda kopeerida või levitada ei tohi. Autoriõigus tekib automaatselt, ilma registreerimiseta, ja kehtib üldjuhul väga kaua – suuremas osas maailmast autorielu + 50–70 aastat. IT-valdkonnas on autoriõigus kahe teraga mõõk. Positiivsest küljest annab see arendajatele õiguskaitse oma koodile ning on aluseks tarkvaralitsentsidele (nii vabadele kui kommertslitsentsidele). Probleemseks osutub aga see, et autoriõigus kaitseb väljendust, mitte ideed või funktsiooni. Seega tarkvara funktsionaalsed lahendused (algoritmid, liidesed jms) ei pruugi autoriõiguse kaitse alla mahtuda. See lünk tekitas aastaid vaidlusi, kas ja mil määral saab tarkvara funktsioone teise teose loomisel kasutada.

Hea näide on Google vs. Oracle’i juhtum, mis puudutas Java programmi liideseid (APIsid). Oracle väitis, et Google rikkus autoriõigust, kopeerides Androidi operatsioonisüsteemi jaoks teatud Java APIde deklareeriva koodi struktuuri. Küsimus taandus sellele, kas programmeerimisliidesed on autoriõigusega kaitstud väljendus või pigem idee/funktsioon, mida tohiks vabalt taasrakendada. Aastatepikkune kohtusaaga jõudis 2021. aastal USA Ülemkohtusse, kes tegi otsuse Google’i kasuks – kohus eeldas arguendi korras, et API võib olla kaitstav, kuid pidas Google’i kasutust õiglaseks kasutuseks (fair use) ning rõhutas, et niisugune kasutus oli loov ja transformatiivne ning vältis olukorda, mis “lööks innovatsiooni ja koostöö südamesse”, kui liideste taaskasutus täielikult keelataks. Sisuliselt leidis kohus, et autoriõiguse eesmärk on edendada innovatsiooni ja kui iga uus arendaja ei saaks olemasolevate platvormide liideseid kasutada, oleks tulemus innovatsioonile kahjulik. See pretsedent (ehkki USA-s) on oluline IT-maailmas, kinnitades vajadust tasakaalu järele autori kaitse ja avalike huvide (ühilduvus, koostalitlusvõime) vahel.

Autoriõiguse teine põletav teema on selle kehtivusaja pikkus digiajastul. Algne mõte oli anda autorile mõistlik monopoliaeg ja seejärel tuua teos avalikku kasutusse, et ühiskond tervikuna saaks teadmisi edasi arendada. Praktikas on aga autoriõiguse kehtivusaegu pikendatud korduvalt ning teosed lukustatud terveks inimpõlveks pärast autori surma. WIPO korraldatud arutelul tõdeti näiteks, et “autoriõiguse tähtaega on absurdini pikendatud – mis kasu on kaitsta teost 50–100 aastat pärast autori surma, kui arenevatel riikidel on vaja ligipääsu teadmistele juba praegu, et infoajastul järele jõuda?”. Liiga pikk kaitseaeg võib pärssida uute põlvkondade võimalusi ehitada olemasolevale teadmisele. IT-sektoris, kus areng on ülikiire, on see eriti aktuaalne – kujutlegem, et lähtekood või algoritm vabaneks avalikkusele alles sajand pärast loomist! Seetõttu arvatakse üha enam, et autoriõiguse vallas tuleks leida parem tasakaal. Võimalikud lahendused hõlmavad paindlikumaid litsentsiskeeme (nagu Creative Commons või avatud lähtekood, mis annavad autorile endale vabaduse lubada laiemat kasutust) ning õiglase kasutuse erandite tugevdamist erinevates jurisdiktsioonides. Samuti võiks rahvusvahelisel tasandil arutada, kas digiajastul on õigustatud niivõrd pikad kaitseajad või peaks neid lühendama, vähemalt tarkvara ja tehnoloogiliste teoste osas, et soodustada teadmiste kiiremat ringlust.

Litsentsid ja avatud lähtekood: koostöö edu võti 

IT-sektoris on sageli kõige pragmaatilisemaks intellektuaalomandi tööriistaks litsentsid. Litsents on sisuliselt leping või luba, millega IO omanik määrab, kuidas teised tohivad tema loomingut kasutada. Tarkvaras on kaks peamist paradigmat: suletud lähtekood (proprietary) versus avatud lähtekood (open source). Suletud tarkvara puhul hoiab omanik (ettevõte) allikakoodi saladuses ning kasutajatele antakse vaid binaar ja kasutusõigus rangetel tingimustel (läbi EULA – End User License Agreement). Avatud lähtekoodi puhul avalikustatakse kood ning kasutajatele antakse lai õiguste hulk – tarkvara saab vabalt kasutada, muuta, edasi levitada, küll teatud tingimustel (määratud avatud litsentsiga, nagu GPL, MIT, Apache jt). WIPO on rõhutanud, et avatud vs kinnine mudel on äriline strateegia, mitte intellektuaalomandi eitamine – ka avatud tarkvara tugineb autoriõigusele ja litsentsidele, lihtsalt autor on otsustanud anda teatud õigused vabalt kasutada.

Avatud lähtekoodiga litsentsimudel on osutunud IT-sektori tõeliseks edulooks. Valdav osa tänapäeva tarkvarast põhineb mingil määral avatud komponendil. Uuringud näitavad, et koguni 96–97% rakendustest sisaldab avatud lähtekoodi osi​ ning umbes 70–90% tüüpilise tarkvaralahenduse koodist on avatud lähtekood (FOSS). See ühistegevuse mudel on võimaldanud tohutuid kulusid kokku hoida: Harvardi ärikooli uuring hinnangul läheks olemasoleva avatud tarkvara nullist taasloomine ettevõtetele maksma ligi 8,8 triljonit USA dollarit​. Teisisõnu, avatud tarkvara on majanduslikult hindamatu väärtusega ressurss üleilmsele IT-sektorile. Suured tehnoloogiafirmad nagu Google, Microsoft, IBM jt on sellest aru saanud ning ise avatud projekte vedamas ja panustamas – näiteks Microsoft ostis GitHubi platvormi ning on avanud mitmeid oma projekte, Google panustab Linuxi kerneli arendusse jne. GitHubi andmetel tehti 2022. aastal üle 413 miljoni panuse (contribution) avatud lähtekoodiga projektidesse ja 90% Fortune 100 ettevõtetest kasutab GitHubi aktiivselt​. Avatud litsentsid on võimaldanud arendajatel üle maailma koos töötada ja jagada uuendusi tempoga, mida üksiklitsentside ja saladuste ajastul poleks saavutatud. “Open-source tarkvara on 99% maailma tarkvara vundament,” märkis GitHubi arendusjuht, viidates globaalsete arendajate koostöö tohutule potentsiaalile. Suletud lähtekoodi mudel pole küll kadunud – teatud ärimudelid (näiteks paljud mängud, erirakendused) toetuvad endiselt koodi saladuses hoidmisele ja rangetele litsentsidele. Kuid isegi suletud tarkvara arendajad kasutavad tihti avatud komponente (nt vabavaralisi teeke). Samuti on näha, et kasutajaskond hindab avatud mudeli eeliseid – turvalisuse tagab koodi läbipaistvus ning vead paranevad kiiremini, sest “tuhanded silmapaarid” vaatavad koodi üle kogu maailmast. Avatud litsentsid on näidanud, et intellektuaalomandi kaitse ei pea tähendama ranget lukustamist; see võib tähendada ka teadlikku jagamist. See on intellektuaalomandi regulatsiooni edulugu IT-s – võimaldades juriiidiliselt kehtivatel lepingutel (litsentsidel) kujundada sellise koostöökeskkonna, mis kiirendab innovatsiooni ja loob uut väärtust kõigile osalistele.

Muidugi on ka avatud litsentsimisel väljakutseid. Litsentside paljusus ja kokkusobivus (ühte projekti integreeritakse erinevate litsentsidega komponente) võib tekitada õiguslikku segadust. Samuti tuleb kaitsta kogukondi pahatahtlike osaliste eest (nt keegi võtab avatud koodi ja üritab selle siiski patenteerida või sulgeda – kuigi enamik avatud litsentse seda keelab). WIPO ja teised rahvusvahelised organid on üha enam tähelepanu pööramas avatud innovatsiooni mudelitele. Juba üle kümne aasta tagasi märkis WIPO, et avatud ja kommertsiaalne mudel ei ole teineteist välistavad, vaid küsimus on, kuidas intellektuaalomandi raamistik mõlemat toetab. Tulevikus võiks regulatsioonid veelgi selgemalt soodustada avatud koostööd – näiteks riiklikud hanked võiks nõuda avalikult rahastatud tarkvara avamist, patentide andmisel võiks arvestada avatud standardite olulisust jne.

Kasutatud allikad

https://www.theverge.com/2018/6/27/17510908/apple-samsung-settle-patent-battle-over-copying-iphone

https://www.wipo.int/en/web/copyright

https://ambadar.com/insights/copyright/google-vs-oracle-copyright-case/

https://www.gnu.org/licenses/gpl-3.0.en.html

https://web.mit.edu/

https://www.library.hbs.edu/working-knowledge/open-source-software-the-nine-trillion-resource-companies-take-for-granted#:~:text=What%20does%20it%20take%20to,facing%20tech%20forums

https://venturebeat.com/programming-development/github-releases-open-source-report-octoverse-2022-says-97-of-apps-use-oss/#:~:text=report%20octoverse,source%20community