13.IT-tugitehnoloogia kättesaadavus Eestis: standardne IT osa või erivajaduse abivahend?
IT-tugitehnoloogia kättesaadavus Eestis: standardne IT osa või erivajaduse abivahend?
Kujuta ette, et arvuti kasutamiseks vajaksid sa erilist lisaseadet või -tarkvara, ilma milleta jääks ekraanil toimuv sulle täiesti kättesaamatuks. Paljude erivajadustega inimeste jaoks on see igapäevane reaalsus – näiteks pimedad kasutajad vajavad ekraanilugejat või punktkirjaseadet, et arvutit üldse kasutada. See tekitabki olulise küsimuse: kas selline IT-tugitehnoloogia peaks 21. sajandi e-riigis olema sama iseenesestmõistetav IT-standard nagu monitor ja klaviatuur, või klassifitseerub see erivajadusega inimese abivahendiks, nagu ratastool, mille saamiseks tuleb läbida eraldi süsteem? Järgnev mõtisklev arutelu võtab vaatluse alla, kuidas Eestis korraldada tugitehnoloogia rakendamist ja kättesaadavust – milline on riigi roll, millise ministeeriumi vastutada see võiks olla, kuidas rahastada kalleid abivahendeid – ning seda kõike inimväärikuse, digitaalse ligipääsetavuse ja rahvusvaheliste paralleelide taustal.
Tugitehnoloogia: standard või erivajaduse abivahend?
Kas ekraanilugeri koht on iga arvuti kohustusliku varustuse hulgas? Ideaalis võiks tehnoloogia olla disainitud nii, et see on ligipääsetav kõigile juba “karbist võttes”. Näiteks Apple’i arvutid on varustatud algusest peale sisseehitatud ekraanilugeriga VoiceOver, mistõttu peetakse neid pimedale kasutajale üheks parimaks lahenduseks kohe esimesest sisselülitamisest. Samuti on olemas tasuta ekraanilugeri tarkvara (nt NVDA), mis on kättesaadav kõigile soovijatele. See viitab tendentsile käsitleda teatud tugitehnoloogiaid kui tavalist osa IT-ökosüsteemist, mida ei erista tavakasutaja tööriistadest miski peale kasutusviisi.
Samas on palju seadmeid ja tarku lahendusi, mis on väga spetsiifilised ja kallid – näiteks braille’i ehk punktkirjakuvarid, silmadega juhitavad arvutid, keerukamad kommunikatsioonivahendid. Kas need peaksid olema riistvara ja tarkvara standardkomplektis või jääma eraldi erivahendiks? Rahvusvahelisel tasandil on täheldatud, et infotehnoloogia areng hägustab järjest enam piiri tavatehnika ja erivahendite vahel. Põhjamaade analüüsides on märgitud, et kui kunagi vaieldi näiteks nõudepesumasina vajalikkuse üle erivahendina, siis tänapäeval keerleb debatt selle ümber, kas ja kuidas lugeda arvuteid, nutitelefone või tarku koduseadmeid erivajaduse abivahendiks või lihtsalt tarbeelektroonikaks. Sarnane dilemmakoht tekib ekraanilugejate ja muu tugitehnoloogia puhul – ühelt poolt on need universaalsed tööriistad ligipääsuks infole (ja võiksid olla standardvarustuses), teisalt on need vajalikud vaid teatud sihtrühmale (mis on klassikaliselt olnud abivahendite kategooria).
Kumba lähenemist eelistada? Blogistiilis mõtiskledes võiks öelda, et ideaalmaailmas poleks seda kahte kategooriat vajagi – kogu tehnoloogia oleks universaalselt disainitud. Praktikas on aga mõistlik püüda ühendada mõlemad lähenemised: tagada, et enamlevinud platvormid ja seadmed sisaldaksid algusest peale ligipääsetavuse funktsioone (nagu VoiceOver Macis või ekraaniluup Windowsis), ning samal ajal kindlustada, et spetsiifilisemad abivahendid oleksid vajadusel kiiresti kättesaadavad neid vajavatele inimestele. Niisiis, tugitehnoloogia võiks olla nii IT-standard kui ka erivahend – standard selles mõttes, et iga e-teenus ja seade arvestab erivajadustega, ning erivahend selles mõttes, et teatud juhtudel tuleb kasutada spetsiaalseid, lisafunktsionaalsust andvaid lahendusi. See hübriidvaade toetab igal juhul põhimõtet, et ükski inimene ei jääks digiajastul rongist maha.
Riiklik vastutus ja koordineerimine
Kui tugitehnoloogia on osaliselt sotsiaalvaldkonna erivahend, siis milline ministeerium peaks selle eest vastutama? Eestis on seni tehnilised abivahendid olnud tugevalt sotsiaalhoolekande süsteemi osa. Sotsiaalkindlustusamet vastutab riiklikul tasandil abivahendite (sh IT-tugivahendite) süsteemi eest, mis tähendab, et need on käsitletud sarnaselt muude rehabilitatsiooni- ja abivahenditega (ratastoolid, kuuldeaparaadid jms). Abivahendeid pakuvad erafirmad ning riik kompenseerib osa kuludest. Seega on praegune lähenemine pigem sotsiaalpoliitiline: tugitehnoloogia = erivajadusega inimese abivahend, mille saamiseks tuleb taotleda (tihti arstitõendi alusel) ja mille eest riik maksab soodustust.
Samas puudub hetkel proaktiivne koordineerimine IT-sektoriga. Erivajadusega inimese või tema pere õlgadele jääb tihti ülesanne ise uurida ja taotleda sobivaid vahendeid. Nii võib juhtuda, et paljud abi vajavad ei tea oma võimalustest või ei oska bürokraatiaradadel navigeerida. Kas vastutavaks peaks olema ainult Sotsiaalministeerium? – Võib väita, et lisaks sotsiaalvaldkonnale peaks ka Majandus- ja Infotehnoloogiaministeerium (vastutades digiriigi arengu eest) omama rolli ligipääsetavuse tagamisel. Näiteks võiks riigi IT-arhitektuuri standardites nõuda ligipääsetavuse elemente ja teha koostööd sotsiaalvaldkonnaga, et tugitehnoloogia lõimuks avalike e-teenuste ning hariduse, tööturu jt sektoritega.
Ehk oleks mõistlik ristvastutus: põhivastutus jääks Sotsiaalministeeriumile (tagades abivahendite kättesaadavuse abivajajatele), kuid sisuline IT-standardite loomine ja järelevalve kuuluks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi alla. Ka Haridusministeeriumil on oma roll tagamaks, et koolid oleks varustatud erivajadustega õpilastele sobiva tehnikaga. Selline üle-ministeeriumiline koostöö aitaks vältida olukorda, kus vastutus kukub “teenuste vahele” ja inimene jääb abita. Lõppkokkuvõttes on oluline, et riigi tasandil nähakse tugitehnoloogiat mitte pelgalt meditsiinilise abivahendina, vaid ka kui digitaalse taristu osa, mis vajab strateegilist juhtimist.
Rahastamine ja abivahendite kõrge hind
IT-tugitehnoloogia üks suurimaid praktilisi takistusi on kõrge hind. Spetsiaalsed seadmed ja tarkvarad on sageli nišitooted, mille arendus- ja tootmiskulud on suured ning kasutajaskond väike, mis ajab ka hinna üles. Näiteks tuntud ekraanilugeri JAWS täislitsents maksab sadu eurosid; kvaliteetne punktkirjakuvar võib maksta mitu tuhat eurot. Eestis tähendab see, et ilma riigipoolse toetuseta poleks paljudel erivajadusega inimestel neid vahendeid võimalik soetada. Riiklik abivahendite süsteem küll kompenseerib osa kulust, kuid kasutaja omaosaluseks võib ikkagi jääda märkimisväärne summa. Nagu on märgitud, on tugitehnoloogia kõrge hind ja Eestis ka kättesaadavus olnud püsiv probleem. Seega on rahastamise küsimus kriitiline: kuidas tagada abivahendite jõudmine nendeni, kes neid vajavad, ilma et kulud takistuseks jääksid?
Riigil on siin mitu võimalikku lähenemist rahastamise parandamiseks:
-
Täieliku või suuremahulise toetuse andmine elutähtsatele tugivahenditele: Võtta eeskuju tervishoiust, kus eluliselt vajalikud abivahendid (nt ratastool, kuuldeaparaat) kompenseeritakse peaaegu täielikult. Samavõrd olulised digitaalsed abivahendid võiksid saada 90–100% riigitoetuse vähemalt esmase komplekti soetamisel. Soome näitel on igapäevaeluks vajalikud abivahendid (sh IT-vahendid nagu ekraanilugerid ja brailleseadmed) lausa meditsiinilise rehabilitatsiooni osana abivajajale tasuta – näiteks ratastoolid, kuuldeaparaadid, valged kepid ja juhtkoerad antakse inimesele kuluta kasutada. Miks ei võiks ka Eesti selles suunas liikuda?
-
Riigihanked ja ühisplatvormid: Riik võiks tsentraalselt hankida kallimaid tugitehnoloogiaid ning laenata neid välja sarnaselt raamatukogule. Ühe braille-kuvari ühiskasutus mitme kasutaja vahel ajas või riigi soodushinnaga ostetud tarkvaralitsentside jagamine vähendaks üksikkasutaja finantskoormust. Põhjamaades ongi levinud põhimõte, et abivahendeid laenutatakse abivajajale nii kauaks kui tarvis, ilma et inimene peaks ise ostu täielikult kinni maksma.
-
Investeering avatud lähtekoodiga ja kohaliku lahenduse arendamisse: Tehnoloogia kiire areng tähendab, et alati ei pea ostma kõige kallimat valmis toodet. Näiteks ekraanilugeri NVDA näol on olemas tasuta lahendus – riik võiks toetada selle arendamist (nt eesti keele tuge või koolitusi kasutajatele), mis vähendaks sõltuvust kallistest kommertsproduktidest. Samuti võiks riik panustada tehnoloogiakiirenditesse või innovatsioonifondidesse, et turule tuleks odavamaid ja paremaid tugitehnoloogia vahendeid.
Ülaltoodud sammud nõuavad muidugi raha, kuid tuleb näha ka pikaajalist tulu. Kui inimene saab vajaliku vahendi abil haridust omandada ja tööturul osaleda, maksab see investeering end ühiskonnale tagasi läbi maksutulu ja vähenenud sotsiaalkulude. Ühiskonna küpsust näitab ka see, kuidas kohtleme kõige haavatavamaid – kas laseme kõrgel hinnal ja kehval rahastusel hoida erivajadusega inimesi digitaalsest maailmast eemal, või leiame võimaluse neid toetada?
Inimväärikus ja digitaalne ligipääsetavus – rahvusvaheline perspektiiv
Tugitehnoloogia kättesaadavus pole pelgalt tehnika või raha küsimus, vaid ka inimväärikuse ja võrdsete võimaluste küsimus. ÜRO asepeasekretär on rõhutanud, et juurdepääs tugitehnoloogiale on inimõigus ning ühtlasi eeltingimus, et kõik inimesed – sh puuetega inimesed – saaksid ühiskonnas võrdselt osaleda. Kui vajalikud vahendid ei ole kättesaadavad, on inimesed sisuliselt lukustatud digitaalsete uste taha. 21. sajandil, mil üha enam igapäevaelust toimub internetis ja e-teenustes, on ebapiisav ligipääs tugitehnoloogiale lubamatu. See on tugev sõnum rahvusvahelisel tasandil: ligipääsetavus pole luksus, vaid põhiõigus.
Eesti on ratifitseerinud ka ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, mis kohustab riiki edendama abivahendite kättesaadavust ja soodustama nende taskukohasust. Globaalsed raportid rõhutavad, et maailma mastaabis on probleem terav – mõnes vaesemas riigis saab vaid ~3% abivajajaist vajalikud vahendid kätte. Peamisteks takistusteks on kõrge hind, piiratud tootevalik, vähene teadlikkus ja spetsialistide puudus. Kuigi Eesti on kõrge inimarenguga e-riik, peame ka meie silmas pidama, et hind või vähene info ei tohi saada takistuseks inimeste eneseteostusele.
Rahvusvaheliselt leidub häid eeskujusid ja koostöövõimalusi. Soome puhul juba mainisime, et seal käsitletakse tugitehnoloogiat kui loomulikku osa sotsiaal- ja tervishoiusüsteemist – põhimõttel, et igaühele tagatakse vajalikud vahendid tasuta. Ka teised Põhjamaad lähtuvad solidaarsusprintsiibist, kus abivahendid rahastatakse ühisest maksusüsteemist, tunnistades, et tegu on ühiskonna vastutusega. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on 2022. aastal välja andnud ülemaailmse raporti, mis annab riikidele teekaardi, kuidas liikuda universaalse ligipääsu poole tugitehnoloogiale. Ühe soovitusena tuuakse välja, et riigid integreeriksid tugitehnoloogia oma tervishoiu, hariduse ja sotsiaalhoolekande süsteemidesse ning arendaksid välja rahastuspoliitikad, mis tagavad vahendite taskukohasuse ja kättesaadavuse kõigile. See on oluline perspektiiv – Eesti ei pea ratast uuesti leiutama, vaid saab tugineda rahvusvahelistele standarditele ja kogemustele.
Kommentaarid
Postita kommentaar