15.Kas tehnoloogia saab olla oma olemuselt eetiline või ebaeetiline?

• Kas jälgimistehnoloogia saab olla iseenesest eetiline või ebaeetiline?

  Kujutle end jalutamas hilisõhtul tühjal tänaval. Järsku märkad valvakaamera punakat tulukest helkimas lähimal hoonenurgal. Samal ajal heliseb su taskus telefon – sõber uurib, miks sa veel kodus pole, sest telefoni asukoha järgi paistab, et oled endiselt linnas liikvel. Tõstad pilgu ja näed kaugel ristmikul sõitmas politseiautot, mille pardakaamerad registreerivad automaatselt kõiki vastutulevaid autosid. Kas tunned end turvalisemalt või tekib kõhe tunne, nagu keegi jälgiks iga su sammu? Siit koorubki oluline küsimus: kas seesama jälgimistehnoloogia – näotuvastusega kaamerad, telefonide GPS-jälgimine, andmeanalüütika ja nutikõlarite kuulamine – on juba iseenesest moraalselt “hea” või “halb”? Või sõltub kõik hoopis sellest, kuidas ja kelle poolt neid vahendeid kasutatakse?

  Tehnoloogia kui kahe teraga mõõk

  Jälgimistehnoloogial on vaieldamatult kaks palet. Ühelt poolt pakub see meile suurt turvatunnet ja mugavust. Näiteks aitab näotuvastus leida kadunud inimesi või tabada kurjategijaid ning nutitelefoni asukohaotsing võib päästa elu, kui õnnetusse sattunu leitakse GPS-signaali abil kiiresti üles. Ka igapäevaelus oleme harjunud, et kaamerad pangakontoris või poelettide kohal hoiavad vargad eemal ning telefon tuletab meile asukohapõhiselt meelde, kust kohvikust kohvi osta. Tehnoloogia teeb elu mugavamaks ja turvalisemaks – justkui ustav valvekoer, kes hoiab kodu kaitstud.

  Ent teiselt poolt varitsevad ohud privaatsusele ja vabadusele. Needsamad kaamerad tänavanurgal võivad salvestada ka süütuid möödakäijaid, luues tunde, et sind jälgitakse pidevalt. Telefonide asukohaandmed võivad sattuda reklaamifirmade või autoritaarsete valitsuste kätte, paljastades liikumismustreid, mis pole kellegi teise asi. Suured andmeanalüütika süsteemid suudavad inimese tegemistest ja eelistustest ehitada detailse profiili – mille nimel, küsid? Tihti ikka selleks, et müüa meile midagi või kontrollida meie käitumist.

  Nagu on tabavalt öeldud, võib selline “suur vend” suurendada küll turvalisust, ent piirab vabadust – kokkuvõttes justkui viigistab skoori 1:1. Kes hindab turvalisust üle kõige, tunneb end jälgimisühiskonnas mugavalt; kelle jaoks on olulisem privaatsus ja vabadus, kogeb aga ahistavat tunnet.

  Kas tehnoloogia on neutraalne tööriist?

  Sageli öeldakse, et tehnoloogia ise on neutraalne – justkui kahe teraga mõõk, mida saab kasutada nii õigeks kui valeks. Üks Euroopa Liidu nõuandev kogu võtab selle mõtte hästi kokku: “Tehnoloogia ei ole hea ega halb – see on neutraalne. Seda võib kasutada kas heal või halval viisil, kuid see sõltub tehnoloogia kasutajate valikutest.” Ehk teisisõnu, jälgimistehnoloogia on pelgalt tööriist inimeste käes. Kaamera postil on lihtsalt kaamera; moraalne tähendus tekib alles siis, kui otsustame, mis eesmärgil ja kuidas seda kasutada. Sama näide kehtib ju mujalgi elus: kööginuga võib kasutada maitsva õhtusöögi valmistamiseks või hoopis kurja tegemiseks – nuga ise ei kanna süüd ega teeneid. Samamoodi ei muuda ka telefonide asukoha jälgimise süsteem iseenesest maailma paremaks või halvemaks, kuni inimene selle rakendab kas kadunud lapse leidmiseks või kellegi loata nuhkimiseks.

  Selle vaate järgi on eetika küsimus inimeste, mitte tehnoloogia enda kanda. Tihti tsiteeritakse koguni põhimõtet, et “relvad ei tapa inimesi, inimesed tapavad inimesi” – tehnoloogiaga analoogiat tuues: kaamerad ei riku privaatsust, vaid inimesed nende taga teevad seda. Kui oleme hoolikad ja vastutustundlikud, võime ju rakendada jälgimisvahendeid viisidel, mis toovad kasu ühiskonnale (näiteks kuritegude ennetamine) ning minimeerivad kahju (rangelt piiratud ligipääs andmetele, anonümiseerimine jms). Tehnoloogia on siis justkui peegel, mis näitab meie endi kavatsusi: eetiline inimene kasutab tehnoloogiat eetiliselt, ebaeetiline leiab viisi ka kõige süütum vidin kurjasti ära kasutada.

  Inimlikud väärtused masinate sees

  Ent kas asi on tõesti nii lihtne? Mitmed näited näitavad, et tehnoloogia pole täiesti väärtusvaba ega neutraalne. Iga tehnoloogiline lahendus sünnib inimeste poolt ja kannab paratamatult nende väärtuste, teadlikkuse ja isegi eelarvamuste jälgi.

  Näotuvastustarkvara võib olla kallutatud, kui seda treeniti ühetaolise andmestikuga. Professor Vincent Homburg on toonud näiteks juhtumi, kus politsei kasutas turvakaamera salvestise uurimiseks näotuvastustarkvara – ja see tuvastas ekslikult poevarguses kahtlusalusena vale inimese. Hilisem analüüs näitas, et kuigi tarkvara töötas võrdlemisi hästi europiidsete näojoontega meeste puhul, olid tulemused muude rahvastikurühmade korral märksa vähem täpsed Tulemus? Süütu afroameeriklasest mees vahistati valesti toimiva tehnoloogia tõttu. Siin polnud probleemiks pahatahtlik politseinik, vaid juba tehnoloogia disainis peidus olnud puudujääk – algoritm ei olnud “erapooletu”, vaid peegeldas andmeid, millega seda oli loodud.

  Samasuguseid näiteid leidub teisigi. COVID-19 pandeemia ajal üritati eksamipettuste vältimiseks rakendada tarkvara, mis jälgis tudengit kaugeksami ajal kaamera kaudu. See pidanuks justkui neutraalselt tuvastama kahtlase käitumise, ent osutus ebaõiglaseks nende suhtes, kelle nahavärv polnud hele – tehisaju pidas tumedanahaliste näoilmeid ebaproportsionaalselt sagedamini kahtlustäratavaks. Need lood illustreerivad, et isegi ilma halva inimeseta rooli taga võib tehnoloogia tekitada ebaeetilisi tagajärgi, kui selle loomisel pole eetikat piisavalt arvesse võetud.

  Tuleb märkida, et igal tehnoloogial on ka ühiskondlik kontekst. Näiteks hiiglaslikus Hiina jälgimisühiskonnas kasutatakse näotuvastust ja “kodanikupunktide” süsteeme, et inimesi enneolematus ulatuses jälgida ja suunata – paljude meelest on juba sellise tehnoloogia olemasolu ahvatlus kontrolliks, mis muudab vabaduse hapramaks. Võib küsida: kui mingi vidin on loodud eeskätt inimeste käitumise piiramiseks ja kontrollimiseks, kas pole sel tehnoloogial siis juba sündides kaasas ebaeetiline varjund? Sarnaselt on arutletud näiteks autonoomsete relvasüsteemide üle – kas nende arendamine ise on eetiline, kui ainus eesmärk on efektiivsem tapmine?

  Need küsimused pole lihtsad. Mõni filosoof või futurist ütleks, et tehnoloogial pole küll oma moraali, aga see pole ka päris neutraalne: iga uuendus võimendab seda, mis meie ühiskonnas juba olemas on. Nagu on Sirbis märgitud, ei ole uus tehnika iseenesest hea, halb ega isegi neutraalne – see vaid toob inimestes esile tahud, kes me juba oleme, võimendades üht või teist meie iseloomujoontest. Meie väiksed kalduvused – olgu ahnus, hirm või hoopis kaastunne ja õiglustunne – võivad tehnoloogia kaudu kasvada palju suuremaks. Seega kujundab tehnoloogia areng meie eluviisi ja väärtusi, mitte üksnes ei peegelda neid.

  Eetika otsustab, mitte vahend

  Kuidas siis edasi elada selle kõiknägeva pilgu all? Üks võimalus on tuua eetika otsustavalt mängu igal sammul, kui loome ja kasutame jälgimistehnoloogiat. Tehnoloogia ise ei langeta moraalseid otsuseid – seda teevad inimesed. Seetõttu töötatakse välja reegleid ja põhimõtteid, mis suunavad tehnoloogia kasutust õiges suunas. Hea näide on isikuandmete kaitse üldmäärus (GDPR), mis seab piirid sellele, kui palju ja mis tingimustel tohib inimeste andmeid (sh jälgimisandmeid) koguda ja kasutada.

  Samuti on tehnoloogiafirmad hakanud looma oma eetikakoodekseid tehisintellekti ja andmekasutuse tarbeks, püüdes justkui enne tarkvara väljalaskmist endale “ausõna” anda, et ei teeks kurja. Eetikakoodeksid on küll vabatahtlikud, ent näitavad, et ka tehnoloogia loojad mõistavad vastutuse vajadust. Näiteks on mitmed suurfirmad lubanud, et ei müü teatud näotuvastustarkvara autoritaarsetele režiimidele või politseile, kuni pole olemas selgeid privaatsusreegleid.

  Lõppkokkuvõttes taandub kõik inimlikule otsusele: kas me otsustame tehnoloogiat rakendada ausalt, läbipaistvalt ja austades inimeste põhiõigusi, või laseme sel muutuda kontrolli ja kasu teenimise instrumendiks ükskõik mis hinnaga. Tehnoloogia arengut peatada oleks sama hea kui üritada merel laineid seisma panna – see pole realistlik. Küll aga saame suunata seda “lainetust” soovitud suunda: nõuda arendajatelt vastutust, seada seadustega piirid (näiteks keelata kõige invasiivsemad jälgimisvõtted) ning harida ka iseennast digitaalsete ohtude osas. Eetiline ühiskond ei sünni sellest, et meil on “eetiline masin”, vaid sellest, et meie endi peades ja südames on selged moraalsed piirid, millest ka uusima vidina sära ei lase meil üle astuda.

Kasutatud allikad:

• https://www.inimoigusteraamat.ee/blogi/kas-minu-kodu-ikka-minu-kindlus-kommentaare-jalgimisuhiskonna-teemadel#:~:text=J%C3%A4lgimis%C3%BChiskond%2C%20kus%20j%C3%A4lgija%20on%20seaduslikult,vastupidi%2C%20siis%20pole%20prognoos%20kiita
• https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=PI_EESC:EESC-2018-02425-AC#:~:text=4,Seep%C3%A4rast
• https://www.err.ee/1609042403/vincent-homburg-inimese-loodud-tehnoloogia-ei-ole-neutraalne#:~:text=Robert%20Julian,oli%20algoritmide%20loomisel%20andmebaasides%20kasutatud
• https://www.sirp.ee/kas-uus-tehnoloogia-loob-ka-uue-inimese/#:~:text=Tehnika%2C%20mida%20leiutatakse%20ja%20pidevalt,Tehnika%20areng%20on