Retsensioon L. T. C. Harms raamatule "A Casebook on the Enforcement of Intellectual Property Rights"

 

"A Casebook on the Enforcement of Intellectual Property Rights"

Globaalne väljakutse

Intellektuaalomandi õiguste (nt patentide, kaubamärkide, autoriõiguste) jõustamine on tänapäeval üleilmne väljakutse. WIPO (Maailma Intellektuaalomandi Organisatsioon) on oma liikmesriikide palvel korduvalt rõhutanud, et IP-õiguste rikkumised ohustavad innovatsiooni ja tarbijate huve kogu maailmas. Seetõttu pakub WIPO riikidele nii õigusnõu kui koolitusi, et aidata luua tõhusamat ja tasakaalustatud jõustamissüsteemi. Just selles kontekstis sündis A Casebook on the Enforcement of Intellectual Property Rights – kohtulahendite kogumik, mille koostajaks on L. T. C. Harms (Lõuna-Aafrika kohtunik ja rahvusvaheline IP-ekspert).

Mis teeb selle raamatu eriliseks? Tegemist ei ole tavalise teoreetilise traktaadiga, vaid praktilise kohtulahendite kogumikuga. Raamat koondab endas muljetavaldava valiku IP-õiguste jõustamisega seotud kohtuasju erinevatest riikidest ja õigussüsteemidest. Harms ei piirdu pelgalt kohtulahendite tsiteerimisega, vaid analüüsib neid põhjalikult, tuues esile nii sarnasused kui ka erinevused common law’ (inglise-Ameerika tavaõiguse) ja mandri-Euroopa õigustraditsioonide vahel. Teoses käsitletakse kõige uuemaid ja aktuaalsemaid otsuseid nii rahvusvaheliselt kui ka eri riikide lõikes, sh Euroopa Kohtu praktikat, pöörates eriliselt tähelepanu autoriõiguse ja kaubamärgiõiguse küsimustele.

Õigussüsteemide roll: common law vs. civil law

Raamatut lugedes tekkis mul küsimus: kui erinevalt lahendavad eri riikide kohtud samasuguseid intellektuaalomandi vaidlusi? Harms toob kohe alguses välja olulise tõsiasja – kuigi enamik riike on liitunud rahvusvaheliste IP-lepingutega ja seetõttu on nende seadustes teatud sarnasusi, ei tähenda see kaugeltki, et kõigi riikide seadused oleksid üks-ühele ühesugused. Igal jurisdiktsioonil on oma ajalooline areng, juriidiline kultuur ja pretsedendid, mistõttu pole olemas ühtset “common law IP-õigust” või “mandri-õiguse IP-õigust” – detailides võivad seadused ja praktikad erineda ning isegi samadel faktidel baseeruv juhtum võib eri maades jõuda erineva lahenduseni.

Huvitaval kombel rõhutab Harms siiski, et suured erinevused common law ja mandriõiguse vahel ilmnevad pigem menetluses kui sisulises õiguses. Näiteks common law’ maades on kohtuniku roll traditsiooniliselt passiivsem – kohtuvaidlust veavad pooled, kohtunik on nagu kohtunikuna pealtvaataja – samas kui mandri-Euroopa mudelis juhib kohtunik protsessi aktiivsemalt. Samuti võivad erineda tõendite hindamise viisid, eksperdi kaasamine ja apellatsioonimenetluse ulatus. Raamat paneb mõtlema: kas need menetluslikud erisused võivad mõjutada õigusemõistmise tulemust rohkemgi kui formaalsed seadusesätted? Autor toob esile, et üldjoontes on IP-õiguse materiaalõiguslikes põhimõtetes erinevused üsna väikesed, kuid just õigussüsteemi enda eripära – olgu see pretsedendiõiguse rõhutamine või kohtuekspertiisi roll – võib kallutada vaidluse lahenduskäiku ühes või teises suunas.

Rahvusvahelise õiguse tähendus IP-jõustamises

Teose lugemisel kerkib esile ka rahvusvahelise õiguse (eriti kaubanduskokkulepete) olulisus. TRIPS-i leping (Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping WTO raames) on siin keskne tegelane. TRIPS seab WTO liikmesriikidele miinimumnõuded intellektuaalomandi kaitseks ja jõustamiseks – iga riik peab kehtestama teatud põhilised õigused ja õiguskaitsevahendid, ehkki neil on vabadus kehtestada rangemaid standardeid ning valida endale sobiv rakendusviis. See tähendab, et rahvusvaheline õigus nagu TRIPS loob ühise mänguvälja: kõikjal maailmas on IP-õiguste kaitsel mingi ühisosa, ent samas jätab see riikidele ruumi oma seadusandluse kujundamisel.

Siit tuleneb põnev pinge: kui suur on rahvusvaheliste reeglite tegelik mõju kohtusaalis? Harmsi kogumikust selgub, et kohati väga suur. Näiteks on Hongkongi kohtud märkinud, et juhul kui siseriiklik seadus võimaldab mitut tõlgendusvõimalust, tuleks eelistada sellist tõlgendust, mis on kooskõlas riigi rahvusvaheliste kohustustega (antud juhul TRIPS-i artikliga) Teisisõnu, globaalsed lepped ei ole pelgalt paberil – need imbuvad riikide kohtusaalidesse, mõjutades seda, kuidas kohtunikud riigisisest õigust kohaldavad.

Samuti rõhutatakse raamatus intellektuaalomandi territoriaalsuse põhimõtet: kuigi leiutised, kaubamärgid ja teosed võivad vabalt üle piiride liikuda, kehtivad IP-õigused ikkagi riigiti. Rahvusvahelised konventsioonid (näiteks Pariisi konventsioon, Berni konventsioon ja TRIPS) püüavad riikide seadusi ühtlustada ja tagada miinimumstandardeid kuid praktikas jääb iga riigi kanda oma normide rakendamine. See selgitab, miks kohtulahendid erinevates riikides võivad erineda: iga kohus lähtub oma seadustikust, isegi kui alusprintsiibid on globaalselt kokku lepitud.

Juhtumid ja praktilised näited: õppetunnid päriselust

Kõige elavamaks teeb raamatu aga rikkalik praktiliste juhtumite galerii, mida autor lahkab. Iga peatükk (olgu see kaubamärgi võltsimine, patendi rikkumine, autoriõiguste piraatlus või digiajastu probleemid) toetub reaalsetele kohtuasjadele üle maailma. Lugedes leidsin end mõtlemast: kuidas oleks minu enda riigi kohus sellises olukorras otsustanud? Harms julgustab sellist võrdlevat mõtteharjutust, tuues näiteks välja, kuidas Kanada Ülemkohus on rõhutanud IP-õiguse globaalsust – intellektuaalomand "liigub üle piiride" ning seetõttu on soovitav, et sarnase õigussüsteemiga riigid jõuaksid oma seadusi rakendades võimalikult sarnaste tulemusteni Selline harmoniseerimise ideaal kõlab läbi mitmest case-study’st. Samas leidub ka näiteid, kus eri kultuuritaust või majanduslikud olud viivad erineva rõhuasetuseni, eriti näiteks ajutiste õiguskaitsemeetmete (nt esialgse keelamismääruse andmine) või karistusõiguslike sanktsioonide rakendamisel.

Raamatu väärtus peitubki selles, et ta ei varja lahkarvamusi, vaid esitab need õppematerjalina. Lugedes kohtulahendite kokkuvõtteid, tekib tunne nagu viibiks rahvusvahelisel seminaril, kus kohtunikud eri riikidest arutlevad: mis on õiglane karistus võltskauba müüjale? Kuidas arvutada patendiomaniku kahjuhüvitist? Kas internetiplatvorm vastutab kasutajate üles laetud autoriõigusega kaitstud sisu eest? Iga juhtum annab ainest mõtiskleda. Näiteks internetiajastut käsitlevas peatükis on toodud välja olukorrad, kus vahendajate vastutus ja piiriülese jurisdiktsiooni küsimused on esiplaanil – väga kaasaegsed dilemmad, millega kohtud maadlevad. On rõõmustav näha, et Harms on 4. väljaandes neile teemadele eraldi tähelepanu pööranud

Kokkuvõtteks: isiklikud tähelepanekud

Harmsi “juhtumikogumik” ei ole lihtsalt kuiv seaduste loetelu, vaid elav dialoog praktikute vahel. Lõpetuseks pean tunnistama, et raamat inspireeris mind. See tuletas meelde, et intellektuaalomandi õiguste jõustamine pole must-valge – see on pidev tasakaal sõltuvalt olukorrast, õigusruumist ja avalikust huvist. Autor ise rõhutab vajadust leida tasakaal eraõiguste ja laiema huvi vahel ning pöörab tähelepanu sellele, mis on arengumaade kohtutele ja õiguskaitsjatele praktikas oluline. Selline empaatia ja globaalne pilk on värskendav.

Kokkuvõttes on A Casebook on the Enforcement of Intellectual Property Rights silmiavardav lugemine kõigile, keda huvitab, kuidas maailma kohtud intellektuaalomandit kaitsevad. See on ühtaegu hariv ülevaade rahvusvahelisest IP-õigusest ning mõtisklus õigussüsteemide mitmekesisusest. Raamat julgustab küsima: kas ja kuidas saaksime võõrastest kogemustest õppust võtta, et meie enda õigussüsteem õiglasemalt ja tõhusamalt toimiks? Just see küsimuste esitamine ja vastuste otsimine teebki Harmsi kogumikust innustava teose, millesse tasub süveneda. 

Viide raamatule: https://www.wipo.int/edocs/pubdocs/en/wipo_pub_791_2018.pdf