Vaba: Digitaalne surematus
Digitaalne surematus
Internet kui uus arhiiv
Tänapäeva internet toimib justkui globaalse arhiivina, kuhu igaüks meist jätab iga päev digitaalseid jälgi. Meie fotod, postitused, blogikirjed ja säutsud salvestuvad serveritesse üle maailma – need on killukesed meie elust, mis võivad püsida kaua pärast seda, kui meie füüsiline elu on lõppenud. Kui varem säilisid inimesest mälestused peamiselt lähedaste meenutustes või tolmustes fotoalbumites, siis nüüd on suur osa meie elust talletatud veebi. Oxfordi Interneti Instituudi uurijad on koguni arvutanud, et lähema viiekümne aasta jooksul võib Facebookis surnud kasutajate profiilide arv ületada elavate oma. See tähendaks, et ühismeedia võrgustikust saab omamoodi virtuaalne surnuaed, kus iga konto on kellegi mahajäänud digitaalne jälg.
On tähelepanuväärne, et nii ulatuslikku inimkultuuri ja käitumise arhiivi pole varem ajaloos eksisteerinud. Kogu meie veebisuhtlus, fotod, videod ja kommentaarid moodustavad ühtekokku digitaalset pärandit, mis tulevastele põlvedele võib olla sama väärtuslik kui ajaloolased leidnud kirjad või päevikud. Igaüks meist, olgu kasvõi täiesti tavaline inimene, jätab endast maha rohkem kirjalikke ja visuaalseid jälgi kui kunagi varem. Internet “ei unusta”, nagu sageli öeldakse – meie postitused võivad aastaid hiljem uuesti esile kerkida, meenutades möödunut. See uus arhiiv tekitab küsimuse: kas oleme valmis, et meie digitaalne elu jääb alles ka siis, kui meid endid enam ei ole?
Virtuaalne mina pärast surma
Mõte, et meie virtuaalne mina elab füüsilisest kehast kauem, kõlab esmapilgul lohutavalt – justkui saavutataks mingi surematuse vorm. Sotsiaalmeedia kontod ja blogid võivad pärast inimese surma veel kaua olla veebis kättesaadavad. Tihti jäetakse need profiilid alles mälestuseks: lähedased ja sõbrad saavad sinna kirjutada kaastundeavaldusi või jagada mälestusi. Psühholoogid on märganud, et paljud inimesed külastavad lahkunud lähedaste Facebooki lehti ka leinaperioodil, kasutades neid profiile omamoodi mälestuspaikadena. Selline digitaalne kohalolek võib pakkuda teatavat lohutust – tunne, et killuke sõbrast või pereliikmest on endiselt “olemas” kusagil virtuaalses ruumis.
Ent samas tõstatub küsimus: kas sotsiaalmeedia konto jätkumine on sama, mis inimese jätkumine? On öeldud, et inimene “elab edasi” niikaua, kuni keegi teda mäletab. Täna tähendab mäletamine üha sagedamini ka digitaalsete jälgede hoidmist. Kuid see ellujäämine toimub peamiselt teiste inimeste teadvuses ja mälu kaudu – meie iseennast teadliku olendina enam ei koge. Nagu on tabavalt märkinud filosoof Patrick Stokes, võib meie isik (persona) küll elada sotsiaalmeedias edasi, kuid meie teadvus, see mina ise, ei saa veebis jätkuda. Facebooki profiilil „olemine” ei tähenda, et inimene ise seda kogeks. Woody Alleni huumoriga sõnastatud mõte tabab naelapea pihta: “Ma ei taha elada edasi oma Facebooki lehel – ma tahan elada edasi oma korteris.” Teisisõnu, digitaalne vari meist ei suuda asendada seda kolmemõõtmelist elu, mida me päriselt elame.
Ometi võib virtuaalne mina teatud mõttes jätkata “tegutsemist”. Kujutlegem näiteks, et inimese aastatepikkune postituste, kirjade ja fotode kogu jääb veebi ringlema – sõbrad jagavad tema mälestuseks vanu pilte, tema profiilile tekivad automaatsed sünnipäevameeldetuletused, võib-olla isegi tehisintellekt tervitab messengeri vestluses. Mõned tehnoloogiaettevõtted on selle veelgi kaugemale viinud. On olnud juhtumeid, kus lahkunud sõbra säilinud SMS-ide ja kirjade põhjal luuakse tehisintellektil põhinev juturobot, mis imiteerib kadunuga vestlemist. 2015. aastal hukkunud noormehe Roman Mazurenko lähedased modellisid tema tekstisõnumite põhjal chatboti, võimaldades justkui sõbraga pärast surma edasi “rääkida”. Samuti pakutakse juba rakendusi, mis kasutavad meie sotsiaalmeedia postitusi ja muid andmeid, et luua digitaalne avatar, kes võib pärast meie lahkumist edasi suhelda. Näiteks on käimas projektid nagu Eternime ja Augmented Eternity, mille eesmärk on koguda kasutajate kohta tohutul hulgal andmeid ning lubada neil andmetel põhinevatel virtuaalteisikutel tulevikus edasi tegutseda. See kõik on andnud alust rääkida koguni “digitaalse surematuse tööstusest” – uue ajastu valdkonnast, kuhu kuuluvad nii idufirmad kui ka tehnoloogiahiiud nagu Facebook ja Google.
Need arendused pakuvad lootust, et inimese teadmine, isikupära või vähemalt virtuaalne kohalolek võiksid ajaliselt pikendada tema eksistentsi. Aga need tekitavad ka kõhedust ja küsimusi. Kui palju sellest virtuaalsest teisikust on päriselt meie? Kui tehisintellekt koostab meie säutsude põhjal uue postituse, kas see on jätk meie mõtetele või pelgalt jäljendus? Ja kuidas suhtuda sellesse, et tarkvara võib aja jooksul õppida või muutuda – kas see võiks moonutada lahkunu mälestust? Üks on selge: virtuaalne mina võib küll tehniliselt elada kauem kui füüsiline keha, kuid see elu on teistsugune – see on peegeldus, mis eksisteerib teiste inimeste ekraanidel ja mõtetes, mitte enam meie enda teadvuses.
Mälestused, identiteet ja tuleviku dilemmad
Digitaalse surematuse teema puudutab sügavalt mälestamise ja identiteedi küsimusi. Inimene on alati püüdnud endast jälge maha jätta – olgu selleks siis kunstiteosed, kirjandus või lihtsalt järeltulijate mälestused. Nüüd on meie jälg valdavalt digitaalne. Meie virtuaalne identiteet – see, kuidas me end veebis esitame ja millise lugude jada meist andmetena maha jääb – võib tulevikus kujuneda lahutamatuks osaks sellest, kuidas meid mäletatakse. Iga fotoalbum Facebookis ja iga säuts Twitteris võib muutuda osakeseks meie eluloo mosaiigist, mida lähedased ja ka laiema ringi inimesed pärast meie lahkumist kokku panevad. Nagu märkis Oxfordi teadlane Carl Öhman, moodustavad kõigi lahkunud kasutajate profiilid üheskoos tohutu globaalse digitaalse pärandi, mis on midagi enamat kui lihtsalt individuaalsed andmed – see on osa meie ühiskondlikust ajaloost. Küsimus on, kelle käes ja millisel kujul see pärand säilib ning kuidas seda kasutatakse. On ju öeldud, et kes kontrollib mineviku arhiiivi, see kontrollib ka tuleviku narratiivi.
Selle taustal tekivad mitmed eetilised ja filosoofilised küsimused. Kui varem kuulusid lahkunu isiklikud kirjad ja päevikud perekonnale või hävisid ajapikku, siis nüüd kuuluvad meie e-kirjad ja sotsiaalmeediakontod tihti tehnoloogiafirmadele. Mõned riigid on hakanud arutama, kas digitaalset pärandit peaks käsitlema pärandvara osana – näiteks Saksamaal otsustas kohus, et Facebooki konto võib päranduda samamoodi nagu kirjad või päevikud Filosoofid Luciano Floridi ja Carl Öhman on pakkunud välja mõtte, et meie digijälgi võiks vaadelda inimese “informatsioonilise kehana” – justkui digitaalsed säilmed, mis väärivad samasugust lugupidavat kohtlemist nagu füüsilised säilmed. See tähendaks, et lahkunu andmeid ei tohiks käsitleda üksnes tarbematerjalina või eraomandina, millega suvaliselt ringi käia, vaid neid tuleks kohelda väärikalt, austusega lahkunu isiku vastu
Ka leinamise viisid on digiajastul muutumas. Ühest küljest annab surnud lähedase Facebooki lehe olemasolu võimaluse tema elu tähistada ja mälestusi jagada igal ajal. Teisest küljest võib pidev digitaalne kohalolek muuta leinaprotsessi keerulisemaks – kui sotsiaalmeedia pidevalt meenutab lahkunut värskete piltide ja postitustega, võib olla raskem teadvustada lõplikku hüvastijättu. Kujutlegem, et tänu tehisintellektile saab kunagi isegi vestelda meie kadunud lähedase digitaalse koopiaga – see võiks olla ühtaegu lohutav ja painajalik. Lohutav, sest justkui saab veel kord kuulda armsa inimese häält; painajalik, sest see võib hoida meid minevikus kinni ega lase edasi liikuda.
Identiteedi mõiste ise laieneb digiajastul uutele tasanditele. Meil on füüsiline keha ja elu, aga meil on ka pikslitest ja andmefailidest koosnev digitaalne “mina”, mis võib meist sõltumatult edasi eksisteerida. See paneb küsima: kus lõpeb inimene ja algab tema digitaalne pikendus? Kas meie Twitteri säutsud ja Instagrami fotod on lihtsalt mälestused või osa meie isiksusest? Ning kui keegi peaks neid tulevikus muutma või neile uue elu andma (näiteks luues neist tehisintellekti abil midagi uut), kas see on uuesti elustamine või mälestuse rikkumine?
Seda kõike kaaludes jõuame paratamatult järelduseni, et digitaalne surematus on kahe teraga mõõk. Ühelt poolt pakub internet võimalust, et ükski elu ei kustu jäljetult – igaühe lugu võib jääda alles, põimudes suuremasse inimkonna narratiivi. Meie virtuaalne mina võib jätkata inimeste mõjutamist ja inspireerimist ka siis, kui meid endid ammu pole. Teisalt aga seab see meile kui ühiskonnale ülesande hoolikalt järele mõelda, kuidas nende digitaalsete varjudega ümber käia. Kas peaksime andma neile rahu ja privaatsust, kustutades need ühel hetkel, või hoopis säilitama igavesti kui tulevase ajaloo allikad? Kuidas tagada, et meie digitaalne pärand ei muutuks ärilise ärakasutamise objektiks või ei moonutaks tõde meie kohta?
Need küsimused pole lihtsad, kuid nende üle mõtisklemine on vajalik. Igaüks meist elab nüüd kahes maailmas – füüsilises ja digitaalses – ning varem või hiljem peame leppima tõsiasjaga, et ka digitaalsel mina on oma saatus. Võib-olla seisnebki tõeline täiuslik surematus lõpuks mitte lõputus eksistentsis, vaid selles, millise tähenduse ja mälestuse me endast maha jätame nii lähedaste südametes kui ka digitaalses maailmas. Internet kui uus arhiiv annab meile enneolematu võimaluse jätta jälg, ent ka kohustuse kujundada see jälg hoolikalt ja inimlikult. Nii elab virtuaalne mina küll teatud mõttes meist kauem, kuid just meie tänased teod ja väärtused otsustavad, millisena ta elama jääb – austatud mälestusena või pelga andmekogumina, mis ootab mõistmist tuleviku vaatajalt.
Kasutatud allikad:
Kommentaarid
Postita kommentaar