Vaba - Digipaast ja digisõltuvus

 

Digipaast ja digisõltuvus

Tänapäeval on hommikud tihti ühesugused: äratuskell heliseb telefonis, käsi sirutub automaatselt nutiseadme järele. Pilk libiseb kohe teavitustele – öösel kogunenud sõnumid, uudised, sotsiaalmeedia. Enne veel, kui voodist tõusta jõuan, olen vaimselt juba “võrgus”. Selline pidev ühendatus on muutunud uueks normaalsuseks. Isegi tualetis käies pole telefon enam haruldus, vaid mõne meelest lausa hädavajalik kaaslane. Kummatigi taban end vahel küsimas: kas mina kasutan nutitelefoni või kasutab nutitelefon hoopis mind?

Pidevalt võrgus – uus normaalsus

Meie harjumus olla alalõpmata internetis on kujunenud omamoodi kollektiivseks sõltuvuseks. Ligikaudu 98% eestimaalastest kasutab internetti, enamik neist ka nutitelefoniga, ja 88% internetikasutajatest käib võrgus iga päev​. Pole ime, et nutiseadmetest on saanud elu lahutamatu osa. Taskus on justkui väike maailm, mis nõuab lakkamatut tähelepanu. Iga piiksatus ja vibreering tõmbab meid enda poole, pakkudes lühiajaliselt põnevust või ühendatustunde – kuni järgmise teateni.

Niisugune harjumus pole pelgalt süütu ajaviide. Üha enam räägitakse nutisõltuvusest, sest paljud tunnevad, et ei suuda enam ilma digitaalse stimulatsioonita olla. Kantar Emori uuringust selgub, et Eesti noortest (18–24-aastased) peab koguni 61% nutisõltuvust endale iseloomulikuks kahjulikuks harjumuseks​. Iseäranis noored tajuvad, kui tugevalt on telefon nende elu üle võimust võtmas. Vanemates vanuserühmades on see näitaja madalam, kuid siiski märkimisväärne – näiteks 25–34-aastastest ligi 39% ning 35–49-aastastest 20% tunnistavad endal seda harjumust​ See on päris murettekitav osakaal. Globaalses plaanis on pilt sarnane: hinnanguliselt ligi veerand maailma inimestest kogeb mingit laadi digisõltuvust või selle alaliike​. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) tunnistas 2020. aastal digitaalsete seadmete ülemäärase kasutuse laialt levinud probleemiks​ ning ühe küsitluse järgi võib koguni 15% noortest olla digisõltuvuses​ Teisisõnu on digitaalne ülekasutus muutunud tänapäeva ühiskonnas nii tavaliseks, et see paistab normina – kuni hakkame teadvustama sellega kaasnevaid varjukülgi.

Päev ilma nutitelefonita – ärevus ja selgusehetked

Mis juhtub siis, kui astuda sellest nõiaringist korraks välja? Kujutlegem üht tavalist päeva, kuid ühel tingimusel – nutitelefoni ei tohi puutuda. Hommikul ärgates valitseb harjumuspärase helinata vaikus. Käe sirutamisel öökapile tabab mind hetkeline kohmetus: puudub see tuttav seade, millega tavaliselt päeva alustan. Juba paar tundi telefonivaba olekut tekitab ebamugavust. Justkui oleks millestki olulise ilma jäänud. Selgub, et see ebamugavus pole ainult minu ettekujutus. Uuringud näitavad, et noortele täiskasvanutele võib juba ainuüksi üks päev ilma nutiseadmeta esile kutsuda ärevustunde​. Me oleme nii harjunud pidevalt telefoni kontrollima, et lahtiühendamine võrdub väikese võõrutusnähu – fenomen, millele on antud koguni nimi nomofoobia (ehk hirm ilma mobiilita olla).

Minu enda kogemus digitaalpaastust algas samuti ärevusega. Päeva esimesel poolel avastasin end mitu korda automaatselt taskust telefoni otsimast – täiesti märkamatult, justkui iseenesest​. Iga kord pidin endale meelde tuletama, et täna on teisiti. See tekitas rahutust: mis siis, kui keegi vajab mind või toimub midagi olulist ja mina olen infoväljast väljas? Paljas mõte “netivabast” päevast mõjus nagu keegi oleks parema käe küljest rebinud, nagu on tabavalt kirjeldatud ühe teise katsetaja poolt​. Tõepoolest, tundsin algul end justkui poolikuna. Ent huvitaval kombel hakkas see ärevus pärast mõnetunnist võõrutust tasapisi taanduma. Kui pidev infotulv ära lõigata, normaliseerub meeled tasapisi – tekib ruumi märgata ümbritsevat hetke, hingata sügavamalt sisse.

Päeva lõpuks tabasin end hoopis uutlaadi meeleolus. Olin lugenud, et digipausi pidajad võivad kogeda meeleolu paranemist, ja nüüd kogesin seda omal nahal. Maailmas läbiviidud katse, kus osalejad blokeerisid kaheks nädalaks nutitelefonis interneti, näitas samuti positiivset tulemust – 91% inimestest tundsid end pärast pausi paremini​. Pealegi paranes nende keskendumisvõime ja subjektiivne heaolu. Minu ühepäevane tagasihoidlik “paast” polnud küll teaduslik eksperiment, ent õhtu saabudes tundsin kummalist kergust. Silmad puhkasid, pea oli klaarim ja aeg näis aeglasemalt kulgevat. Sain isegi nautida üksindust ilma süütundeta, et peaksin justkui midagi kontrollima. Üllataval kombel oli telefonist loobumine kogemusena lausa “kuradima äge ja vabastav”​. Nagu keegi tabavalt ütles – infoühiskonnas on luksus tunda igavust. Tol õhtul ma justkui taasavastasin igavuse ja selgus, et see polnudki negatiivne tunne, vaid võimalus omi mõtteid korrastada.

Digipaastu peegeldus – mida vaikus meile räägib

Digitaalsest mürast eemaldumine mõjub peeglina, mis pööratakse meie sisemaailma poole. Kui välised ärritajad korraks vaigistada, hakkab paremini kostma see, mis toimub meie enda mõtetes ja tunnetes. Minu esimesel telefonivabal päeval kerkis pinnale rahutus ja kärsitus – justkui oleksin pidanud silmitsi seisma iseenda ja oma tüüne ajaga, millega ma polnud enam harjunud. See kogemus pani mind mõtlema, miks me üldse nii meeleheitlikult online-olekut otsime. Sageli põgeneme nutimaailma, et vältida hetki iseendaga – kerge on täita iga paus kerimise, laikimise või uue teavitusega, selle asemel et kuulata omaenda mõtteid. Digipaast paljastab ausalt, kas oskame olla üksi oma teadvusega või vajame pidevalt mingit digitaalset “müra”, et end mugavalt tunda.

Üks Eesti blogija, kes pühendas iga nädal ühe päeva netivabaks, kirjeldas, et nad võtsid selle väljakutse vastu just selleks, et “näha, kuidas on olla päriselt iseendaga ja mõelda oma mõtteid, mitte lasta ekraanitagustel algoritmidel ennast juhtida”​. See lause jäi mulle kummitama. Mida siis minu enda sisemaailm räägib, kui kõik ekraanid korraks kinni panna? Esialgu tunnistasin endale, et telefonist on saanud sageli tühja rahutuse vaigistaja – kui on igav või ebamugav hetk, vajutan nupule ja libistan pilgu ekraanile. Ilma selle “karguta” tundsin päeva jooksul mitu korda igavust ja isegi üksildust, aga see sundis mind vaatama sissepoole. Leidsin end mõtisklemast ammu unarusse jäänud ideede üle, panin kirja mõtteid, mis muidu oleksid lärmi foonil ehk kaduma läinud. Vaikus võimendas sisemonoloogi. See polnud alati meeldiv, kuid omamoodi puhastav – justkui pärast tormist ilma saabub klaar taevas, kus näed selgemini kaugele horisondile.

Paradoksaalselt tajusin ka seda, kui sügavalt on digitaalne ja pärismaailm läbi põimunud. Iseendaga oleku kõrval ilmutasid end praktilised küsimused: Kuidas saada vajalik töö tehtud, kui oled ühenduseta? Kuidas püsida kontaktis lähedastega? Ühel hetkel pidin lähedasele teada andma, et olen ajutiselt “maas”, et ta asjatult ei muretseks. Taipasin, et täielik eraldumine infovõrgust polegi enam nii lihtne – meie suhete ja tegemiste dünaamika on ehitatud eeldusele, et oleme iga kell kättesaadavad. Digipaast on seega ka heaks testiks, kuivõrd iseseisev ja rahuolev on inimene iseenda seltsis ning kuivõrd ta on pununud end igapäevaelus digitaalsetest niitidest võrgustikku.

Privileeg loobuda mugavusest?

Siit tõstatubki küsimus: kas tänapäeval on üldse võimalik luksuslikult “välja lülituda” ja kui, siis kellele on see kättesaadav? Tegelikkus on, et täielik digipaus on paljude jaoks privilegeeritud seisund. Näiteks üksikvanem, kes töötab mitmel kohal, vajab nutitelefoni, et üldse oma elu ja laste logistikat hallata – tema jaoks võib telefon olla ellujäämisriist, mitte lihtsalt meelelahutus​. Samuti on inimesi, kelle töö eeldab pidevat online-olekut: olgu see klienditeenindaja, kellele laekuvad tellimused äpi kaudu, või vabakutseline, kes peab iga hetk valmis olema uutele pakkumistele vastama. Neile on soovitus “lihtsalt pane telefon käest” sama hea kui paluda kalal veest välja hüpata. Ühes vestluses tehnoloogiakriitik Chad Wellmon märkis tabavalt, et digitaalne detoks on teatud mõttes luksus, mida saavad endale lubada vaid vähesed​. Tõepoolest, need, kellel on kindel majanduslik ja sotsiaalne turvavõrk, saavad soovi korral võtta aja maha, sõita maakoju ja olla mõned päevad levist väljas, kartmata töö või sissetuleku kaotust. Paljude jaoks aga tähendaks sama tegu ebavõrdsuse suurenemist – nad jääksid ilma olulistest teadetest või võimalustest, mida teised samal ajal kasutavad.

Siin peitub vastuolu: digitaalne mugavus on muutunud nii igapäevase elu osaks, et sellest loobumine on omaette luksus. Infoühiskonnas on võimalus vahel ühendus katkestada uus privilegeeritud vabaduse vorm. Selles valguses pole lahendus ilmselt mitte kõigile üleüldise digipaastu jutlustamises – see pole lihtsalt realistlik ega õiglane. Pigem võiks küsimus olla tasakaalus: kuidas integreerida oma ellu “mikropaaste” või teadlikke puhkepause digimaailmast nii, et need oleksid teostatavad igaühele? Näiteks võiks tööandjad ja koolid väärtustada aega ekraanidest eemal, perekonnad võiksid kokku leppida ühistes nutivabades hetkedes. Need ei pea olema radikaalsed retriidid, vaid väikesed, järjepidevad hingetõmbepausid tehnoloogiatulvas. Igaühel peaks olema võimalus kogeda, et maailm ei kuku kokku, kui telefoni mõneks ajaks käest panna.

Digipaast – olgu see tunnike õhtul või nädalane eksperiment – ei lahenda võluväel kõiki muresid, kuid selle isiklik ja mõtisklev kogemus võib õpetada meile midagi olulist. See tuletab meelde, et oleme endiselt inimesed, mitte ainult virtuaalprofiilid; et meis on peidus rahu, loovus ja sügavus, mis pääsevad mõjule siis, kui lakkame pidevalt väljast tulevale suminale reageerimast. Ühenduse katkestamine aitab vahel paremini ühendust saada iseenda ja ümbritsevaga – paradoks, mida tasub vähemalt korra tunnetada. Kui digivabadus muutubki tänapäeval pigem privileegiks, siis võiks meie ühine eesmärk olla teha see privileeg kõigile kättesaadavamaks. Lõppkokkuvõttes on küsimus selles, kuidas elada tehnoloogiaga nii, et meie juhiksime oma tähelepanu ja aega, mitte nutiseadmed meie elu. Digipaast võib olla väike võti selle tasakaalu leidmiseks, kinkides meile väärtusliku taipamise: päris elu toimub siin ja praegu, väljaspool helendavat ekraani.

Kasutatud allikad:

https://milos.ee/suur-uuring-eestlaste-interneti-ja-sotsiaalmeedia-kasutus-aastal-2020/#:~:text=Interneti%20kasutajatest%2088,minu%20enda%20poolt%20korraldatud%20uuring

https://pmc.ncbi.nlm.nih.gov/articles/PMC11659781/#:~:text=studies%20on%20subtypes%20such%20as,may%20be%20impacted%20by%20online

https://sloanreview.mit.edu/article/surviving-a-day-without-smartphones/#:~:text=For%20young%20adults%20accustomed%20to,managing%20this%20constantly%20connected%20generation

https://www.npr.org/2025/02/24/nx-s1-5304417/smartphone-break-digital-detox-screen-addiction#:~:text=Researchers%20studied%20what%20happened%20when,felt%20better%20after%20the%20break

https://comment.org/the-will-is-not-enough/#:~:text=single%20mom%20working%20three%20jobs%2C,look%20like%20in%20that%20situation